SIGNE LUGU MUUGAST

Pean ennast „elupõliseks“ Muuga elanikuks, mis ei tähenda seda, et oleksin Muugal elanud aastaringselt kogu oma elu.

Need olid alati kurvad sügised, kui pidime siit külma käest linna kolima ja rõõmsad kevaded, kui jälle esimesel võimalusel Muugale saime tulla. Alaliselt olen Muuga elanik alates 1990 aastast.

Meenutusi lapsepõlvest:

* Linna ja Muuga vahel sõitvad Baz bussid (looda, et see on nende õige nimi). Niipalju kui meenub, olid bussid ime väikesed, sõitsid suure kolina ja mürinaga ja alati olid nad rahvast täis.  Kui nüüd vaadata seda teed Pirital, mida mööda nad sõitsid, jääb arusaamatuks, kuidas seal kahesuunaline liiklus sai toimida.

* Muuga kvartalid – küsite mis need veel olid? Kellel ei olnud aianduskoperatiive, olid jaotatud suvilad kvartalite kaupa. Kvartalite kaupa müüdi purgikaasi ja kasvuhoone kilet. Ikka 50 purgikaant ja 10 m kilet suvila kohta.

* Muuga elektrifitseerimine – meenuvad õdusad küünlavalgusõhtud. Ja meie esimene elektrigeneraator, mis oli nii „võimas“, et isegi naabrid said paar 40W pirni põlema panna. Kui meil uneaeg saabus, pidime naabritele tule vilgutamisega märku andma, et nad küünlad põlema paneksid, kui mingi tegevus pooleli oli jäänud.

Muugale sõites viimane valgustatud punkt oli Motoklubi juures ja siis saabus pilkane pimedus aastateks.

• Lapsepõlve tegevusi Muugal – lõputud aiatööd. Lapsepõlves tundus see vägagi tüütu tegevusna, aga see oli vist üks osa „töökasvatusest“. Oma lapsi lubasin sellest tüütusest hoida ja vaatamata sellele on nad väga töökad.
• Liivavallidesse koobaste kaevamine ja prügimajandus. Jälle küsimus, kuidas need kaks asja kokku käivad. Meie õnn oli koopaid kaevata ja kui need talvel sisse kukkusid, oli vanematel järgmine aasta hea sinna mitte lagunevaid olmejätmeid panna. Huvitav on ka praegune olukord, kus maapind selle sodi kõik meile tagasi annab. Igal aastal korjame koobaste kohalt piimapudelite alumiiniumkorke, pisikesi pudelikesi ja klaasikilde, juhtmejuppe jne, jne.
• Rännakud Kabelikivi juurde mööda raudteed. Tore oli mööda raudtee rellsse ja liipreid minna  ja see liipri vahe tundus nii pikk. Isegi Kabelikivi oli siis palju suurem kui praegu. Või oleme ise nüüd suureks saanud ja kivi suurus on siiski samaks jäänud. Koos Kabelikiviga meenub ka ujumine Muuga lahesopis, mis nüüd kuulub kõik Muuga sadamale. Veest välja tulles teadsid alati, et tallad olid mingi õliga koos, aga ega see ei seganud ometi veemõnusid nautimast.
• „Naaberaedade saagi degusteerimine“ – lapsepõlves kutsuti seda tegevust kindlasti teisiti. Ei tea siiani, miks teiste kirsid või vaarikad magusamad olid. See tegevus on säilinud ka tänapäeval. Mõned asjad antakse vist põvkonniti edasi.

Muugale lõplikult kolimine – mäletan oma sugulasi, kes hoogsalt oma „meelekohta puurisid“ ja  kuidagi aru ei tahtnud saada, miks kolivad inimesed kõigimugavustega korterist sellisesse „pärapõrgusse“ja pealekauba kas me tõesti ei karda. Siis küsiski mu poeg, et ema mida me peame oma kodus kartma? Minu jaoks oli ja on Muuga üks turvalisemaid kohti, kus elada.

Laste kooliminek – esimesed aastad olid nad peaaegu üksinda kes piritale kooli läksid ja aastaid hiljem olid mõned üksikud inimesed, kes veel bussi mahtusid, kuna koolilapsi oli nii palju.

Uus elekrtifitseerimese laine Muugal – hakkas arenema suvilate ümberehitus ja 40 W pirnide asemele tekkisid põrandakütted ja elektrikerised. Meenutame aegu, kui teisipäeval saime elektri tagasi ja neljapäeval „kärssas“ jälle alajaam läbi. Oli ka kordi, kus tuli lapsed linna vanavanemate juurde saata, et külm neid ära ei võtaks ja õppetööd ikka elektrivalguses teha saaksid. Üka aasta oleme ka uue aasta autos vastu võtnud, kuna seal kuulasime presidendi uueaasta kõnet. Ikka jälle ainult selle pärast, et elektrit ei olnud.

Tütar Dorisele meenub ka kuidas ta pinginaaber Kadiga Ipi äris keelekese küpsiseid ostmas käisid, nii et mingi raha oli olemas ja siis palusid selle eest niipalju küpsiseid kui saab (kuna endal neil ei olnud veel grammide ja raha vahekord selge)

Ipi äri oli üldse üks tore koht.

Nüüd on lapsedki oma teed läinud, kuid tundub, et Muugale tullakse alati rõõmuga tagasi ja lapselapsel jätkub siin avastamisrõõmu, mida linnakorteris kindlasti kogeda ei saaks.

 

 

Muuga Aedlinna Seltsi liige,

Signe