7. mai hommik algas imelise päikesepaistega. Päev tõotas tulla teguderohke, sest selline oligi plaan. Oli üle-eestilise talgupäeva hommik.
Prügipoetuskohas meie kodumaja läheduses olime talgulised kahekesti – teistel tublidel inimestel, kes olid leidnud aega kodukoha ilu ja puhtuse pärast sel päeval koguneda, olid „tööpõllud“ mujal Muuga aedlinnas. Kuna minu abilisel oli täiseani veel päris mitmed talgukevaded aega ja eesseisev töö vajas veidi suuremat elukogemust, suunasin lapse lähealasuvasse liivalaiku aega mängides mööda saatma.
Mängima nõustus ent kuueaastane Eestimaa Tulevik alles pärast põhjalikku selgitust, miks on raudteeäärsel teepervel selline tohutu prügimägi. Laps, kellel on kõndimahakkamisest alates selge prügisorteerimise kunst, nägi esimest korda nii lähedalt ja nii suurtes kogustes plastikpudelite/-kottide ja klaasikildude hulka looduses. „Miks?“, ei lõpetanud ta pärimist, kui püüdlikult seletasin, et on inimesi, kes ei hooli ja arvavad, et meie kodu ukseesine on neile piisavalt silma alt ära ja endatekitatud tarbimisjäägid mugavalt, odavalt ja süümepiinadeta maha poetavad.
Säilitasin seda selgitades optimismi ja seadsin eesmägi kõik loodusesse mittekuuluva talgujuht Raido toodud 140-liitristesse prügikottidesse korjata. Sorteerisin eraldi klaasmaterjali ja autorehvid, et midagigi ringlusse tagasi suunata.
Esimese poole tunniga tegutsema asumisest jõudsin enesele ootamatult destruktiivse seisundini – seirasin iga mööduvat autot (ja neil oli laupäevaselt ohtralt) kui potentsiaalset prügipoetajat. Ka minu peas hakkas vasardama ainult üks küsimus: miks??
Kolme ja poole tunni jooksul käis mu kätest läbi kolme teleri purunenud kuvariklaasi killud, ühe osadeks võetud pesumasina metallivabad detailid, kümnete kaupa kellegi loomasõbrast kassiomaniku lemmikutoidupakendit, mitmed hoolega suletud koera (?) väljaheitekotti, liitrite kaupa peamiselt purunenud klaasist alkoholipakendit, kümnete kaupa plastikpudeleid, kõigis variatsioonides kilekotijäänuseid, vähemalt viis paari jalanõusid, üle kümne kasutatud autorehvi, kümneid erinevas suuruses plastikkarpe, purunenud tundmatuid mehhanismidetaile jnejne. Mind jäid maha mäletama kaks hunnikut tervisele ohtlikku klaasvilla ja arutul hulgal eterniiditükke, klaasikillupurust ja plastikujäänustest rääkimata. Kokku kahe järelhaagise jagu.
Kui mul oleks võimalik vastutama panna kõik need vastutustundetud inimesed, kes selle reostuse tekitasid või vähemalt selle kodaniku, kelle (kehtiva!) autokindlustuspoliisi ma muu hulgast leidsin, paneksin ma ta kohe samas kõrval asuvat veel suuremat tekitatud prügimäge kokku korjama. Seejärel laseks selle viimseni kokkukorjatud lademe tema enda koduukse ette maha valada, kust ta selle veel kord kokku peaks korjama, sorteerima ja ise prügilasse toimetama.
Ei möödunud nädalatki, kui mööda sõites samast teepervest märkasin taas uusi plastikpakendeid puude all…
Aga ma usun sellest hoolimata, et inimesed on head ja muutuvad paremaks. Vähemalt see Viktor, kellele ma iga kord tema reostatud ja minu koristatud teepervest möödudes nüüd mõtlen. Sest ma mõtlen talle ja head mõtted muudavad maailma paremaks – tegudest rääkimata.
Harjumaal võttis Teeme Ära! talgupäevast osa 1,22% maakonna elanikkonnast, see on 6398 inimest. Üle kuue tuhande tubli ja teadliku eestimaalase, nende hulgas 21 muugalast. Aitäh teile!
Kaia
Hinnanguliselt on Muuga aedlinn 10m3 sodi võrra puhtam.
Tänusõnad talgulistele – Kaia ja Ain poja Marteniga, Rita, Piret, Kaido ja Mari mudilaste Kirsi-Elina ning Iirisega, Eliina, Liis, Eve, James, Ülo, Katrin ja Ain, Gert, Marion ja Pavel ning Margus koos mudilase Henriga ! Lisaks sooviks tänada veel Guido Liisma´d, Muuga Jäätmejaama operaatorit Aleksandrit koostöö eest.
Meeldiva elukeskkonna nimel!
Raido Rei, Muuga Aedlinna Seltsi juhatuse liige ja Muuga Heakorrapäeva Talgude korraldaja.
